“Elus on kõik õieti hirmuäratavalt lihtne. Ühe uue ja iseäraliku elukorra igapäevaseks muutumine - lihtsam kui lihtne. Ja selle uue ja tuleb välja, et ikkagi häbemata hapra igapäevasuse purustamine - veel lihtsam. Inimese saatus -ja võib-olla, et maailma saatus ülepea (kui seda inimese saatusest eraldi ongi) - kõik on ainult pisikeste ruumiliste liikumiste küsimus: üks suletõmme, üks kajatav sõna, üks võtmepööramine, üks kirvevihin, üks kuulilend - - -“

Ehk ikka Jaan Kross

Sina mu teine pool

veel elamata elu

viiv päikest

kihulaste ja põdra-

kanepiseemnete

lenneldes

üle vaikiva õue

.

üheainsa valuleva

küsimusena

küsimisena

seisan ma armastuse

suure sooja pimeda

mere ääres

otsides su kätt

su õlga

teki all enne

uinumist

Õnn on nii ligi.

Igaühel on oma õnn.

Suurim õnn on armastus.

Ja esimest korda arvas ta õieti taipavat, et armastuseks pole midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada.

et meil on koos nii tore

ja et meil on naljad ja et me magame kuuekesti ühes

lontrused head ja pehmed

armsad hommikused

puhtad iselaadsed

Mul oli väga õnnelik nädalavahetus. Ja elu on huvitav. Nüüd tsopptsoppfilosoofia konspekt ja regilaulu leht pähe ja solfi vastamine ja atonaalsed harjutused. Jajaja. Emme tõi mulle Pauli juurde valvelauda õunakooki. Ja koorimuusika ajaloos anti jäätist. Sügis. iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii

Ootan reedeõhtuse muusikaajaloo viimast minutit, et siis koju minna ja grey anatoomiat vaadata ja Ryan Goslingu filmi. Grey anatoomia teeb mind õnnelikuks.

Vahepeal tuli jälle sügis. Ilus! Ilus on kuulata kontserte. Kolme päeva jooksul juba kaks nii ilusat ja hingepuutuvat kontserti! Mul on uus lemmiklaul ja ma tahaks olla ainuke. Kas tead, et Sibelius nimetas oma majakese ja maa Ainolaks… sest ta naine oli Aino.

Vahepeal tahaks hingata. Tahaks kõndida aeglaselt ja hingata sisse kõiki lõhnu. Tahaks turulõhna ja kakaod ja hommikuid. Oh inimesed on ilusad ja head. Ja on ka inimesed, kes mulle ei loe. Ma armastan klatsi vaid mingi maani ja ilma tühjade koledate sõnadeta ja on nii palju muud, millega see asendada… Mul on uued lemmiktunnid ja ma ahmin sisse teadmisi nagu käsn. Ma olen tubli ja nutan tihti.

Vahepeal käisin Tartus ja kõndisin aeglaselt puumajade vahel. Nägin oma punapäist ja olin õnnelik. Jah.

Homme on esimene popihommik ja see tundub magus.

Head ööd

Paaparappapapaapapaaaa!!

Kas on tobe olla armunud oma abikaasasse. 

Kas on tobe vaadata pilte ja mõelda ennast nende sisse.

Miks ma arvan, et ma ei pea jooksma võidu, vaid voolima oma nurki.. Ärge siis reetke oma silmade ja sõnadega, et ma olen viimane. Ma ei taha seda kuulata. Mina tahan kuulata Schumanni Variatsioone ja Brahmsi Viiulikontserti D-duuris. Mitte, et mul midagi reformijate vastu oleks.. Tahan vaadata Grey anatoomiat ja süüa värskeid rediseid kodujuustu, piparmünditee ja musta leivaga. Jaapanlased usuvad, et ainult aednikud saavad tõelist õnne tunda. Küll ma ükskord suureks kasvan. Mingit moodi. Ma ei tea, millal ma lõpetan asjade tegemise, mis mulle midagi ei paku. Kuigi tihti tuleb see rahulolu ise ja ootamatult. Otsin uut Otti. Või vana. Ja neid teisi ka..

Ja kui ma ükskord Birgiti kodust koju kõndisin, oli õhus kastaniõisi, vihma ja sireleid. Ja see oli päris.

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=oGgnRdnAqhg

Öörongi pileti ostsime ammu. Nüüd ostame apelsine, banaane ja õunu. Ja kiivid on korvis olemas. Kui tore.

Kõik on l u m e v ä r v

Ja tegelikult ma olen õnnelik, et Sa oled nii hõivatud armunud olemisega. Ja Sina ka. Lihtsalt, et vahel sooviks rohkem kohvikuõhtuid, kus kõikides eludes ja maades saab viibida. Aga aitäh selle eest, et on olemas lumi, muusika, küünlad ja keev vesi. Et on olemas metsaonnid ja unistused.
Sest kas on tihti midagi muud vaja, kui kuldnokamunakoor käes ja mõelda, et selline ongi õnn.

Lõpp:

Vihma sadas, kui me tulime ja vihma sadas kui me ära läksime. Igatpidi. Lennuk pööras VCO järvedele saba ja me ei näinudki neid aknast.. Akna pidi ka kinni panema, et päike sisse ei saaks tulla. Aga tegelt oli kurb.. Kurb, kui pärast halloweenihommikut Ghemme veinikastist Käsnakalle leidsin. Kurb, kui pillowbed ehk viimast korda kokku pandi. Kurb, kui on kell neli öösel ja Municipio on tuledes ja canottieri katuselt kukub vähemalt võtigi. Kurb, kui hakkab juba valgenema ja järve ääres märkad kõiki neid pisikesi kohti… siin ma hüppasin öösel üle aia, et rohul tähti vaadata ja siit ma sõitsin viisteist korda jalgrattaga. Pettenasco kirik jäi terveks, kui autol kaks mõlki tekkis ja seal on ka meie lemmikkiik. Seal on tähtedest delfiin ja tänavalõpus kohvik ja pink. Ja seal kohe päris veepiiril on paadisild, kus kaks riietega tüdrukut talvel vette hüppasid ja kus oli LaRipanostalgiline piknik koos nocide, küpsiste ja veiniga. Orta lungolago meenutab pudeliposti ja öid ja indigolapsi pimedas…. madratsireis San Giugliole on ilmselt üks kõige naljakamaist ja tobedamatest asjadest, mis me siin tegime… Borca on hommikusöökide ja observatoorimi koht. ja Gozzanos käisime esimestel ja viimastel päevadel. Ja üle järve paistab Ronco.. Pella.. Madonna del Sasso. Brolos elab üks vana härrasmees, endine fotograaf ning kirik paistab oma tuledes nii… Omegna. Munakivitänavad, mis vihmas nii armsalt läigivad. Salakäigud, shortcutid, ökopoed ja väikesed baarikesed. Katused, netipingid, meie kellatorni kirik koos ufoga. Non ho salutato la mia bici e l’Ycarus..

Viimased päevad olid ilma uneta. Hüvastijätused. Folkamiseriaga toimus see maailmaarmsasti. …ja, et tore teiega täna tutvuda, aga me läheme homme koju. Birgit tegi kastaneid ja mina proovisin nende küpsust. Ciao Bella ja Valsesia ja

Esimene asi, mis emme mulle ütles, oli umbes midagi sellist, et mis riided teil seljas on? Tsirkusest tulite või? Mitte, et tere, kallis tütar, taas sind tore näha. Ma e meglio.

Ma olen täna hommikul üksi kodus. Esimest korda ei ole mul erilisi kohustusi või otseseid plaane. Ma taasavastan oma riideid ja kuulan Michelet. Vot siis selline lõpp. Või algus või kestus. Pärast lähen raamatukokku. Ja umbes tean, mis juhtub homme.

Lumi

Meie käisime telkimas. Või lihtsalt telgis magamas. Kuus tekki, üks padi, viis pusa. Hommikul kell seitse rääkisime jõuluvanadest, jänkidest, traditsioonidest, talvest, lumest. Ehk sellepärast, et hommikusöögiks oli kuum hõõgvein, mis maitses täpselt nagu jõuluhommik. Pärast oli Cannobios turg koos oliivide, väikese kanalise ja nunnu kohvikuga. Ma söön oliive ja panen paprikat toidu sisse. Ja sibulat. Hiina meistrilt õppisin lutsu viskama. Sain isegi ühel korral neli ja naerukrambid. Iga hommik tundub hirmsam. Lasagne võttis aega viiis tundi. Ma jõudsin vahepeal magama jääda. Aga nii hea oli. Buonissima! Mulle meeldib itaalia muusika. Mulle meeldivad siin paljud asjad. Toidukultuur ja loodus… ja siis paljud asjad ei meeldi. Kuidas mõtle-kastist-välja ei tööta ja midagi ei tööta korralikult. Või siis just meeldib. Üldse ei saa ma enam millestki aru.

Kui toredad on neljapäevad. Omegna kinos on Cineforum. Iga nädal on üks film. Paola isa korraldab, sest ta on mingi filmikriitik. See hakkab kell 21, nagu kõik asjad. Enne seda on akustiline aperativo BOE baaris, kus eelmine nädal sai kõrvitsarisottot vinbrulega. Ja teisi kõrvitsaasju, sest meil on prageu siin selline suurepärane festival nagu kõrvitsafestival. Oli ka õunafestival. Või õunafestivaliöö. Aa ja mul oli maailma nunnum hommikusöök. Ja hästi palju teisi maailmanunnumaid söögiaegu. Ja siis homme ma lähen vist sinna halba linna Milanosse jälle, et kultuuri koguda. Ma tahan raamatu osta, aga pärast kuut kuud otsinguid pole sobivat ilmunud. Lähedased on ainult

.

ja kellele ma oma ratta annan? ja kuidas head aega öelda? ja kas? Ja kuidas ma hakkan ärkama üles ilma Birgit Purgata? müsteerium…..

Aa. Mu vanaemal on täna sünnipäev.

Et.

..kui ilus on elu. Isegi, kui kaamera objektiiv kukub vastu lossiteed Recettos ja keeldub AVAst. Isegi, kui Luca vaatab hommikust õhtuni televiisorit. Isegi, kui kraabid viimased sendid, et bussipilet Verbaniasse osta ning kohalejõudes on avarii sulgenud kümme kilomeetrit autosid ummikusse ning su raha on ka seal ummikus. Isegi, kui konkreetsust ei ole maailmas olemas. Isegi, kui leiad end kusagilt suvalisest konverentsilt..jälle..ja ei tea miks. Kui kogemata autoga vastu kirikut sõidad. Kui lemmikpüksid katki lähevad ja itaaliapoisid tõdevad, et sa oled hullult paksuks läinud. Kui öösiti on õudused kõigest, mis tulema peab. Kui moto lakkab töötamast ja lööb jalatallale suure sinika. Siis, kui Michele on meigitud ja natuke liiga kaugel su tähevööst. Kui terve rongitee kulub arutelule, et mida kardad.. ja asjad ei lõppe.. Isegi, kui keegi viis päeva ei korista ja mÄLU ainult undab nagu ka auto ja kõike peab parandama.

Aga Birgit ütles, et kõik laguneb, sest on sügis. Ja et on sügis.. …kui ilus on elu. Kui jõuad õhtul koju ja Siim teeb risottot. Kui kolm tundi veedad Francoli grappafattorias ning maitsed kõike viis korda ja saad ehk isegi aru süsteemist. Pärast ostad juustu ja…. 

Minu kodu on seal selle väiksema järve äääres…… Kus mäed öösel on hirmsad ja ilusad. 

Amo. 

Dopo avere condotto la macchina contro la chiesa, ho realizzato quanto sono riconoscente a Birgit. Dopo di questo ed il tè del Paradiso, ho realizzato che presto devo ritornare alla vita reale. Dopo questo e la canzone ’ Felicita’, in lacrime, ho cominciato a rendere conto che sono abbastanza ubriaca ed ho un mazzo di basilico nella mia mano. Ed allora ho pensato che non ricordassi il momento più bello della mia vita. Davvero.

Ma come ho imparato qui — il mondo è pieno dei miracoli.